#11 Hüvasti tex-mex, elagu est-mex

Bienvenidos a la taquería de soodukakytid

Kalapulgahõngulised 90ndad

On mitmeid isiklikke ja üldkultuurilisi pop-ja argikultuuri valda kuuluvaid ilminguid, millel on imetabane võime teleportida meid möödunud aegadesse. Raadiost kõlav “Hellalt hoia mind”, maalt kummutisahtlist leitud roosa The Flintstones teemaline trikoo, kunagi Kadaka turult soetatud Aristokassidega seljakott ja selle kõige juures kaks toitu - praesai suhkruga ja kalapulgad. Kindlasti ei olnud need road, millel Juuli oleks üles kasvanud, aga nostalgia on mälupiltide võimendi ning kalapulk¹ on üheksakümnendate ajastu vaimuna jäädavalt ajusoppidesse sööbinud.

Algul ilmusid kaubandusvõrku tavalised hakkmassist kalapulgad, hiljem juba fileepulgad, fileepalakesed, kalaburgerid jpm. Rene mäletab hästi, kuidas poisiklutina tühja kõhuga koolist koju tulles ootasid teda Saarioineni singipitsa kõrval jääkapis sageli ka Esva kalapulgad. Veelgi enam, suure tarbijakampaaniate huvilisena osales ta juba lapsena ühel Esva (1990-ndate Eesti kalapulgaturu valitseja) korraldatud võimsal loosimispeol, mis toimus Olümpia hotelli all asuvas ööklubis Bonnie & Clyde (seal toimusid pühapäeviti ka lastediskod). Kahjuks ei mäleta, mis küll oli see uhke kampaania peaauhind (ehk MicroLinki personaalarvuti?). Küll aga on selgelt ninas kalaburgerite aroom, mis eritus lavale seatud praeahjudes valmivatest kalaburgeritest ning mida loosimisest ootusärevuses lapsed isukalt kahmasid. Peaauhinda ega lohutusauhinda Rene küll ei võitnud, kuid lahkudes oli ta kõht kalaburgereid mõnusasti täis.

Siinkohal tuleks võtta hetk ja mõelda, kus oli samal ajal suur kalapulgahuviline Juuli? Ehk oli ta teatripuhvetis, kus kogemata müüdi rõõmsatele punapõsksetele mudilastele limonaadi pähe magusat ja kihisevat, kuid tegelikult täiskasvanutele mõeldud karastavat jooki, mille tulemusel noor publik saalis peale vaheaega täitsa metsik oli. Ilmselgelt on üheksakümnendate lasteüritused teema, mis vääriks eraldi põhjalikku ajalookäsitlust.

Kalapulk 21.sajandi kontekstis

Sellenädalase uudiskirja peategelaseks on aga kalapulga kõrval ka tako. Nimelt õnnestus e.p.a (enne pandeemia aega - toim.) soodukakyttidel külastada üht takodele keskendunud hinnatud söögikohta New York’is ning järgi proovida, paljukiidetud kalatako. Maitsev oli ta tõesti. Kuna retsept nõuab aga õhulises taignas frititud kala ja koduköögis frittimise fännid me ei ole, siis pöördusimegi otsetee huvides kalapulga poole. Laias laastus on ju kalapulga näol tegemist tootega, mis võib teatud reservatsioonidega esindada nii Fish’i Fish’n’Chips’is kui ka kvalifitseeruda aseaineks retseptides, mis nõuavad ühe või teise kalatoote paneerimist panko- või tempurajahus.

Soodukakytid ei loo endale illusioone, justkui nad oleksid esimesed, kes on soovinud kalapulka ülendada. Kui Esva toodangu näol jõudsid kalapulgad Eestisse alles kolmekümne aasta eest, on Suurbritannias neid laiemas populatsioonis tarbitud juba 20. sajandi keskpaigast. Seega pole ime, et guugliotsing “Fish finger sandwich” hulganisti (isuäratavaid) vasteid toob. Ka kalatako mõte ei ole geniaalne mõttesähvatus, vaid õigupoolest rootslaste kaudu meie huviorbiiti jõudnud nähtus. Tõsi, takodega on rootslastel oma kombed - tänu Santa Maria osavale turundustiimile² on reedeõhtusest takosöömingust kujunenud üldrahvalik traditsioon.

Tex-mex Eesti moodi

Santa Maria (mis kuulub muide Pauligi koosseisu) on juba pea kaks kümnendit koloniseerinud ka Eesti maitseaineturgu ning kujundanud meie kaaskodanike vürtsiteadlikkust. Ehkki Santa Maria koduleht seda otseselt välja ei too, võib brändinime valikus näha viidet laevale, millega Kolumbus üle ookeani purjetas. Nähtavasti oli Kolumbus üks suur vürtsiarmastaja. Niisiis võibki paljude jaoks, kes on üles kasvanud Santa Maria propageeritud tex-mex³ lähenemisega, tunduda aktsepteeritav, et tako maitseb kui kinga sisetald ning et maisist pole haisugi (näiteks takode valmistamiseks kasutatavates Santa Maria minitortiljades pole nimelt grammigi maisijahu, rääkimata sellest spets-maisijahust, mida õigete takode tegemiseks tegelikult vaja on).

Mehhiko köögi retseptsiooni on Eestis mõistagi kujundanud ka 1990-ndatel ja 2000-ndatel võrsunud tex-mex restoraniskeene, mille menüü koosneski suures osas Santa Maria toodangust, erinevatest friteeritud poolfabrikaatidest või mõne üksiku tšillikauna ja laimiviiluga garneeritud (üle keskmise või alla keskmise) pubitoidust, mida Mehhiko toidu pähe pakuti. Viimasel nädalavahetusel käisime Pärnus ja märkasime täitsa juhuslikult üht tex-mex relikti.

Tex-mex restoraniskeene Pärnus

Üheksakümnendate tex-mex Mustamäe kontekstis oli muidugi oma eripäradega. Rene esimesed kogemused pärinevad Kännu Kuke ja Szolnoki vahel endises postkontorihoones tegutsenud restoranist La Cucaracha. Raske öelda, mis toimus restoraniomanike peas säärast nime valides. Ehk unustati hoogsalt viisijuppi “la-cu-ca-ra-cha la- cu-ca-ra-cha” ümisedes lihtsalt sõnaraamatust järgi vaadata, et tegemist on nimelt Prussakaga, kes toona Mustamäe korteris sugugi harv külaline ei olnud. Igatahes tekitab La Cucaracha rohkem emotsioone kui geneeriline Santa Maria tex-mex toodang. Siinkohal ei taha me kuidagi tex-mexist halvakspanuga kõneleda, vaid osutada, et toidukultuuri tervisele pole kasuks, kui üks kaubamärk kujundab niivõrd jõuliselt arusaama mehhiko ja/või tex-mex köögist.

Siinkohal jõuame aga takode ja tex-mexi juurest tagasi kalapulkade juurde. Enne kui ühendame tako ja kalapulga jõud ning tutvustame teile kahte est-mex stiilis kalapulgatakot (kus pole kasutatud ühtki Santa Maria toodet!) võib lugejatel tekkida õigustatud küsimus - miks ikkagi kalapulgad ja miks just nüüd?

Nimelt rändas ühel kenal e-toiduostlemise seltsis veedetud õhtul soodukakyttide ostukorvi Viči classic⁴ kalapulkade 900 grammine maxipakk. Kui tavasuuruses pakid sisaldavad kümmet ühikut kalapulka, oli neid sel korral suisa kolmkümmend! Pakk sai paari nädala jooksul konsumeeritud fantaasiavaese nostalgiaga - pannil praadides, saatjaks keedetud toortatar, marineeritud piprakurk ja roosa hapukoore-majoneesi-ketšupi kaste (et mitte öelda special sauce). Nii otsustasimegi astuda taas välja mugavustsoonist ning katsetada tegelikult juba pikalt mõtteis mõlkunud kalapulgatakodega.

Taquería de soodukakytid: kalatako buffee

Takode valmistamisel lähtusime pigem buffee traditsioonist, serveerides lauale hulga lisandeid (rooma salat, laim, till, kastmed jms), kust igaüks saab kombineerida endale meelepärase tako. Samuti ei valmistanud me maisitortiljasid ise, vaid leppisime kaubanduses leiduvate minilavašidega. Kalapulkadest soovitavad soodukakytid nostalgiahõngulise kalapulga eelistajatele Viči Muumi kalapulki (ei sisalda maitsetugevdajat E621), luksuslikuma elamuse otsijatele aga Fish Port’i fileepulki. Takobuffe serveerituna Villeroy & Boch Acapulco seeria nõudelt lisab meeleolule ekslusiivsust ja festiivsust.

Tomati-jalapeno salsa: 4-5 tükeldatud kirsstomatit- 1 spl hakitud jalapeñosid - 1 spl laiminahla - 0,5 tl suhkrut - 0,5 tl jalapeñomarinaadi. Kausis kokku segada ja blenderi või saumikseriga läbi hekseldada (aga niiviisi, et jääks natuke tükikesi ka sisse).

Laimimajonees: 2 spl Hellmann’s majoneesi - 1 spl laimimahla. Lihtsalt kokku segada.

Tartar kaste: 2 kuubikuks hakitud marineeritud (pipra)kurki - 1 spl Hellmann’s majoneesi - 2 spl hapukoort. Lihtsalt kokku segada.

Kiired kurgid: 1 värske kurk - 1 dl vett - 1 spl 15% äädikat - 2 spl suhkrut - näputäis soola - näputäis valget pipart. Marinaad purgis kokku segada, loksutada ja kurgiviilud/kurginuudlid marinaadi ning 15 minutiks külmkappi asetada.

Est-mex takobuffee

Kas kalapulk sobib takosse? Jah! Kas valminud kalatakod maitsesid kui Empellónis proovitud? Otseloomulikult mitte (siin mängib suurimat rolli aluskiht - maisitortilja vs nisulavaš)! Kas tegemist oli lõbusa eksperimendiga? Kahtlemata!

Alati katsetada, harva ebaõnnestuda, mitte kunagi heituda - see on soodukakyttide moto!

Huviorbiit

Lõpetuseks pakub soodukakytid analüüsi diagrammivõlur Juuli välja ka ühe orbitaalskeemi⁵ köögis võimust võtva fantaasiavaeguse vastu. Võtke seda kui eneseanalüüsi või gastronoomilise psühhoanalüüsi tööriista, kuhu mõtteharjutusena paigutada enda soove/ideid/tundeid järgmise söögikorra osas.

Võite näiteks endalt küsida: “Millisest vaatenurgast (sahvrist vs turult) lähtuvalt valin koostisosad; millist eesmärki (traditsiooniline vs innovaatiline) täidab roog minu kokandusrepertuaaris; milliseid tehnikaid (avastav vs jäljendav) kasutan?” Ehk teisisõnu, kas soovin rooga valmistada lähtuvalt sellest, mis mul olemas või on lähtepunktiks hoopis uudistooted? Kas soovin teha mõnda vana head klassikut, mida ikka ja jälle lauale asetan või avastada midagi uut ja huvitavat? Kas mul on tunne, et a ja b võiksid sobida kokku ning asun katsetama või proovin teha klassikalist x köögi y rooga z retsepti järgi? Laskem mõtetel lennata!

Soodsate kohtumisteni!

Rene & Juuli 

Küsimused, mõtisklused ja ettepanekud on kommentaariumis alati oodatud.

Kui arvate, et uudiskirja võiks saada ka mõni sõber, siis jagage julgelt! 

Kui soovite, et uudiskiri iganädalaselt teie sisendkausta potsataks, vajutage alloleval nupul:

1. Muide, britid ütlevad kalapulkade kohta fish fingers, ameeriklased fish sticks, vt ka South Park’i osa “Fishsticks”.

2. Loe lähemalt rootsi takotraditsioonist.

3. Informeerituse huvides olgu öeldud, et tex ja mex viitavad vastavalt Texase osariigile ning Mehhikole. Tegemist on nö Ameerika-Mehhiko hübriidköögiga. Tuntuimad tex-mex road - crispy shell tacod, chili con carne, nachod jne.

4. Kalapulkade tühja pakendit ära visates hakkas silma, et tootjaks on Paljassaare kalatööstus. Uskumatu! Kas Viči tooted ei tulegi Leedust? Põgusa uurimistöö järel selguski, et 1990. alguses asutatud Paljassaare Kalatööstus AS, mis hakkas Esva brändi all esimesena Eestis kalapulki tootma, osteti Leedukate Vičiunai grupi poolt nullindate algul ära. Tänasel päeval on Esva paraku vaid üks Vičiunai grupi alambrändidest. Nii palju siis toidutööstuse mahhinatsioonidest.

5. Skeemi inspiratsiooniks on The Redesign Orbit teosest M. Dumas, M. La Rosa, J. Mendling and H. Reijers, Fundamentals of Business Process Management, 2nd edition, Springer, 2018.