#4 Soodsaid ebaõnnestumisi

Kugelise ja chukauni radadel

Me peame rääkima Chukaunist

Ikka ja jälle tuleb ette roogasid, mida süües mõtled, et uuesti seda ei teeks. Või et järgmine kord muudaks komponenti x, pikendaks küpsetusaega ja lisaks näpuotsaga soola. Ja siis on need korrad, mis panevad kaugusesse vaatama ja mõtlema, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu läheme. Kuivõrd totaalne ebaõnnestumine on meie köögis olnud õnneks üsna harv külaline (kolm korda üle õla), on mõned libastumised seda paremini mällu sööbinud. Kaks meeldejäävaimat pärinevad aastast 2013, mis Tartus (tudengi)elu elades ka detailsemalt talletatud said:

• jäägisupp (porgand, kartul, nuudlid, laimimahl, puljongikuubik ja liiga suur kogus peedikuubikuid) 

• chukauni (keefir pidi minema paksuks, aga läks hoopis tükki, sibul jäi tooreks ja muidu jäi üldse liiga hapu)

Kui jäägisupi nimi räägib iseenda eest, siis mis imeroog on chukauni? Kui juhtusime aastaid tagasi vaatama ETV saadet “Köögikodanikud”, kus seda tutvustati, siis tundus, et selles roas on olemas kõik, mis vaja – aromaatsed vürtsid, kodused kartulikuubikud ja isegi keefir! Kõige tipuks nägi saates valmistatud lõpptulemus välja niiii mõnusalt koorene. Isegi retsept oli kenasti olemas!

Chukauni komponendid (+ keefir)

Mmm…kreemine chukauni

Chukauni pettumus oli lausa niivõrd suur, et tänaseni ei suuda me selle roa nime korrektselt verbaliseerida (ning chukauni asemel on käibel chakauni). Küll aga võib meie köögis uute retseptide valmistamise taustaks siiani kuulda lauseid: “Loodame, et sellest üks chakauni ei tule!”, “Siin on chakaunipotentsiaali…”, “Oo, kui maitsev, ei tulnudki chakauni välja!” Ja nüüd, kallid sõbrad võime teile kinnitada, ajalugu on kordunud. Ühel kaunil reedeõhtul, kui selja taha oli jäänud pikk töö- ja koolinädal, väljus ahjust pärast pikka vaaritamist - chakauni.

Kuugeldades kugelist

Tegelikult on roa nimi kugelis ning idee poolest on tegemist leedukate kartulivormiga, mida mõned nimetavad ka kartulikoogiks või kartulipudingiks. Roa juured on juudi köögis ning selle erinevaid variatsioone leidub ka Poolas, Valgevenes ja Ukrainas.

Kartul (leedu keeles bulvės) on leedu köögi alustala:

Potatoes have become Lithuania’s second bread, an essential starch staple and are eaten throughout the year.[…] The most popular potato dishes are ‘zeppelins’, potato sausages, potato casserole and pancakes. Lihtuanian recipes reflect the diversity of potatoes.

Birute Imbrasiene, “Lithuanian traditional foods”, 1998.

Olles suured kartulihuvilised ning soovides teha tutvust kartuliretseptide laia spektriga, plaanisime teha ülalmainitud roogadest vähemalt kolme, kuid õnneks või kahjuks rauges meie jõud peale esimest saatuslikku katsetust.

Nagu hea lugeja teab, on tuntud ja klassikaliste roogade valmistamisel võimalik valida, kas minna paremale või vasakule, otsustada selle või tolle näpunäite kasuks, kuulata üht või teist autorit. Olles nädalake suud vesistades vaadanud imeilusaid pilte ja videosid sellest lõbusa kõlaga roast, maanduski kurikuulsal reedeõhtul meie taldrikule midagi enneolematut.

Tasub meeles pidada, et see roog koosneb suures osas kartulitest. Ja kartul, olgu ta koorega või ilma, keedetud või toores, pannil praetud või ahjus küpsetatud, on pea alati maitsev. Sest ta on kartul! Ja pannes juurde natuke võid ja pisut soola, on ta lausa gurmeeamps. Väga harvad on korrad, kus kartul ei ole oivaline.

Kujutage ette sööklakandiku lõhna. Sellise päevi näinud kandiku, mis üle elanud sadu lõunakordi ning mida nõudepesija on oma lapiga siuh-sauh lobistanud kordi tuhandeid. Ja nüüd kujutage ette liimjat ollust. Sellist, mis kleepub pannilabida külge ja kivistub hetkega taldrikule asetades. Ja nüüd uskuge meid, kui me ütleme, et just need kaks omadust iseloomustavad enim meie valmistatud kugelist.

Aga me ei ole allaandjad. Otseloomulikult tõttasid soodukakytid külmkapi kallale ja haarasid sealt hapukoore ning raputasid peale soola-pipart ja ampsasid kõrvale karamelliseeritud sibulat (lausa kahte erti sorti, lubage täpsustada), kuid see, me sõbrad, ei muutnud midagi. Siis tuli lauale Kalles Kaviar - imeline toode, mis on siiani muutnud kõik maitsvamaks. Ka see ei aidanud. Järgnesid riburadapidi kõikvõimalikud kastmed ja möksid ja maitseained kuni lõpuks rauges jõud ja tuli lihtsalt tõdeda, et täna, 8 aastat hiljem, on chakauni teinud comeback’i. Või teiste sõnadega – kugelis on uus chakauni!

Mida on meil kugeliseteost õppida? Esiteks kahtlemata seda, et inimeste aeg siin maakeral on piiratud ning uute retseptide katsetamisel tasub youtube’i hobikokkade soovitusi kriitiliselt hinnata. Selle asemel pöörduge parem usaldusväärsete kokaraamatute (ja autorite) poole. Soodukakyttide kugelis valmis kasutaja Romas and Mo õpetuse järgi – Romas on nähtavasti üks leedu poiss, kes tutvustab koos oma vanaemaga leedu köögi saavutusi. Tsepeliinide ja kartulipannkookide kõrval hakkab silma ka blokaadikook, mis näib olevat kombinatsioon soda bread’ist ja karaskist ning mille kommentaariumis Romas ja MO vabandavad oma eksimuse eest – nad nimelt unustasid mainida, et selle magusa koogi retsepti kuulub ka 200g suhkrut!?!?!?!? Kõigele sellele, mida nad kugelise retseptis mainida unustasid, me rahuliku ööune huvides parem ei mõtle.

Aga et tegemist oleks siiski nipikirjaga, jagame teiega tagantjärele tarkuse - kui te tõesti mingil põhjusel soovite kugeliseteo ette võtta, siis soojendage piim enne lisamist (kirjanduse järgi midagi pistmist tärklise harvendamisega, eeldame, et see muudab koostise vähem liimjaks). Ja ära üritage olla liiga moodsad (loe: ei soovita esmakordsel valmistamisel kasutada riisipiima). Ja palume südamest - jagage sellisel juhul ka muljeid lõpptulemusest, aitäh!

Viva Lietuva!

Soodsate produktide tutvustamises on leedukatel 21. sajandi Eestis olnud oluline roll, mistõttu väärivad nad kahtlemata soodukakyttide tähelepanu. On raske ette kujutada, milline oleks meie kaubandusvõrk Maximata? Või kas leidub mõni mineraalvesi, mis suudaks pakkuda hinnakonkurentsi Vytautasele? Ka seda, et leedukatele kuuluv K-Rauta väga kallis pood oleks, ei saa öelda.

Tõelistele soodus-kulinaaridele on aga tuntuim leedu produkt ilmselt hoopis kõvajuust Džiugas. Legendaarne toode, mis soodsa kilohinna ning poeetilise motoga “Time to Taste, Time to Appreciate!” jätab vähesed suud mittevesiseks. Järgmine kord, kui seda suurepärast juustu maitsete, manage aga silme ette legend juustu valmimisest:

Vanadel aegadel, kui maailmas veel hiiglaseid oli, elas hiiglane Džiugas (eesti keeles rõõm) Telšys paksude metsade ja roheliste mägede vahel. Žemaitija rahvas armastas hiiglast tema heatahtlikkuse poolest. Ükskord nägi aga hiiglane talumehe tütart, ilusat Austelit. Peeti pulmad ning traditsiooni kohaselt on armastuse sümboliks juust, mille noorpaar teeb pulmaööl - mida kõvem on juust, seda tugevam on armastus. Pulmaööle järgnenud hommikul maitses külarahvas juustu ning kiitis selle suurepärast maitset ning pidu kestis veel nädala. Oli selge, et noorpaar ei olnud lisanud juustule mitte ainult oma armastuse tugevuse, vaid ka kogu piirkonna looduskauniduse - kastemärjad aasad, kristallselged allikad, mägede ilu, värske rõhu ja lootuse olla igavesti õnnelikud. See suurepärane juust leidis ka edaspidi koha hiiglase laual.

Džiugase kodulehelt, tõlge Google Translate & Juuli

Kui te aga mõtlete, miks ometi keskendume vastlapäeval, kus kõik liugu lasevad, vurri põristavad, hernesuppi lürbivad ja ninaotstest vahukoort ja tuhksuhkrut pühivad, leedukate kartuliarmastusele, siis teadke, et täna on Leedu iseseisvuspäev. Hurraa!

Soodsate kohtumisteni!

Rene & Juuli

Kui teile meenus mõni enda imeline luhtaminek köögis (stiilis “koos supiga läks ka pott”), siis olge lahked, ootame huviga kommentaare:

Kui arvate, et uudiskirja võiks saada ka mõni sõber, siis jagage julgelt! 

Kui soovite, et uudiskiri iganädalaselt teie sisendkausta potsataks, vajutage alloleval nupul: